Kuigi termomeetreid on kliinilistes rakendustes kasutatud pool sajandit, võttis nende leiutamine ja arendamine aega ligi kolm sajandit. Esimene termomeeter oli sirge, peenike, gradueeritud klaastoru, mis oli ühest otsast suletud sfäärilise pirniga ja teisest otsast avatud, vette kastetud. Kui ümbritseva õhu temperatuur oluliselt muutus, muutus ka veetase klaastorus. Kuna aga katses kasutatud vesi puutus kokku atmosfääriga, mõjutas klaastorus oleva veesamba tõusu ja langust mitte ainult temperatuur, vaid ka atmosfäärirõhk, mistõttu oli see ebatäpne. Selle probleemi lahendamiseks kasutati vee asemel alkoholi, mille tulemuseks oli termomeeter, mida atmosfäärirõhk ei mõjutanud. Seda kasutas esmakordselt Itaalia arst professor Santorio inimese kehatemperatuuri mõõtmiseks. Kümme aastat hiljem asendas Itaalia Academia alkoholi elavhõbedaga, et luua teist tüüpi termomeetrid. Sellest ajast alates on seda tüüpi termomeetrit kliinilises diagnoosimises laialdaselt kasutatud.
1867. aastal täiustas Inglismaal Londoni doktor Albert termomeetrit, lähtudes inimeste kasutuse omadustest ja vajadustest, luues termomeetri spetsiaalselt inimeste ja loomade kehatemperatuuri mõõtmiseks. See tähistas sellest ajast alates kasutatud termomeetri tegelikku sündi. Kaasaegse teaduse ja tehnoloogia arenguga on ka termomeetrid läbinud pidevat uuendust.
1984. aastal töötas Soomes meditsiiniseadmete disainer välja mugavama ja täpsema elektroonilise termomeetri.
Arvestades elavhõbedast põhjustatud saastet traditsioonilistes elavhõbedatermomeetrites, samuti nende haprust, kahjulikkust inimkehale ja pikka mõõtmisaega, on paljudes haiglates praegu kasutusel elektroonilised termomeetrid. See tõestab, et elektrooniliste termomeetrite jõudlus on väga lähedane elavhõbedatermomeetrite omale. Uutel nutikatel elektroonilistel termomeetritel on tavapäraste elavhõbedatermomeetrite ees märkimisväärsed eelised stabiilsuse, järjepidevuse ja mõõtmisaja osas ning nende täpsus on võrreldav traditsiooniliste elavhõbetermomeetrite omaga.
